Kui mu isast sai eakate seeliku jälitaja

Minu isa viimase viie aasta jooksul muutus ta väga häirivalt, millest ma aru ei saanud. Olen ainus laps, nii et isa pöördus minu poole majahoidja leidmisel - privileegidega - minu poole peaaegu kohe pärast ema surma. 88-aastaselt ei olnud ta valmis üksi elama, kuid tema lahendus oli maksta kellelegi seltskonna ja seksi pakkumise eest. Tema plaan oli mõtlematu ja põhimõttekindla isa jaoks, keda ma olin alati armastanud ja imetlenud, täiesti selline, kes oli minu teada õnnelikult ja ustavalt abielus olnud minu emaga 60 aastat. Kuidas saaks selline naine, feminist, järsku näha seksi funktsioonina, mida peaksid ootama tema palgatud naised?

Käepärane selgitus, et vanadus oli ta alarmseks teinud, ei tundnud end õigesti.

Selle välja rääkimine ei valgustanud. Kui ma oma isale meelde tuletasin, et tema plaan on muu hulgas ebaseaduslik, süüdistas ta mind pruudiks olemises. "Kus sa oled olnud? Kas te pole seksuaalrevolutsioonist kuulnud? Aga geišad? Teistes kultuurides on korraldused. " Kui ta kummaline tööhõivekava kõrvale jätta, näis ta muul viisil iseendana; tema huvid olid sama kaugeleulatuvad, poliitilised argumendid sama jõulised. Ta kavatses elada täpselt nii, nagu ta oli varem olnud - Mehhikos talvitamas, oma Westchesteri maaklubi tegevust ja seltsielu nautides -, kuid tal polnud huvi tutvuda ühegi armsa leskega, kelle sõbrad soovitasid.

Olukord muutus imelikuks. Kui leppisin kokku, et kohtume minu esitatud reklaamide vastajatega, käsitles ta intervjuusid kohtinguprogrammina. Ja siis läks ta minu selja taha, et palgata rida etteheidetavaid sobimatuid inimesi, kes kolisid sisse, et mitu kuud pärast pahandust või ähvardusi maha trampida ja ühel juhul viisid 911 töötajat psühhiaatriaosakonda. Sõltumata intellektuaalsest või temperamentsest mittevastavusest, oli mu isa oma leidude üle rõõmus ja üritas kõigest väest neid jalgadelt pühkida. See, et mu särav isa võiks rahule jääda naistega, kellel puuduvad minu vaimustatud ja teotahtelise ema omadused, tundub mulle nüüd veelgi veideram kui tema seksuaalne tegevuskava.

Toimuv oleks pidanud olema ilmne, kuid see ei olnud minu jaoks. Samuti ei olnud see ühelegi sõbrale, kellega konsulteerisin, ehkki paljudel olid sarnased lood omaenda vanematest: ema, kelle keel oli jäme, isa, kes soovis prostituudiga majja seada, isa, kes tegi tütre juurde passi - seadus, ema, kes end söögilauas riisus. Kõik lehvitasid käitumist, hoolimata sellest, kas see oli ängistav, vanematele inimestele omase seksi pärast.

Nagu mu sõbrad, ratsionaliseerisin ka mina. Võib-olla raputas isa mu ema surmast ja tal puudus energia nii hiliseks eluks veel üheks suhteks. Võib-olla tundis ta oma noorpõlves nostalgiat ja soovis ära kasutada oma äkilist hilise elueaga poissmeest. Poistest saavad ju poisid. Enamasti püüdsin mitte mõelda, et mu isa ebameeldivat, varem varjatud osa paljastatakse. Meile ei meeldi mõelda oma vanemate seksuaalelule (kuigi me ei oleks siin ilma selleta) ja nii ma ka ei teinud.

Õige vastus osutus mulle kogu aeg näkku.

Pärast tema surma otsisin siiski vastuseid. Google pakkus linke hooldekodude seksisõltuvuse ja hüper-seksuaalhäirete kohta, kus dementsusega patsiendid võivad avalikult masturbeerida või teisi patsiente sundida, mis on minu isa tegevusest kaugel. Edasi ja edasi liikudes jõudsin lõpuks otsmikusagara dementsuse sümptomiteni: seksuaalne disinhibitsioon, otsustusvõime kaotus ja teadlikkus sobivast käitumisest. Bingo. Diagnoos sobis ideaalselt ja selgitas kohe ära ekspluateerivat naistemeest, kellega ma olin vaeva näinud. Mu isa oli kannatanud samasuguse ajukahjustuse käes nagu statsionaarsetes mäluüksustes olevad inimesed, kuid vähemal määral.

Miks ma polnud näinud ilmset?

Faktid hilise eluea ajukahjustuse kohta, mis on dementsusmaailmas üldteada, pole meie teiste juurde jõudnud. Meie meel ei lähe ajuatroofiasse, kui näeme oma vananevaid vanemaid seksi ümber veidralt käitumas. Ja siiski, niipea kui tõde mind tabas, tundus see ilmne. Kuidas ma poleks seda näinud? Sest tabu hoidis mind lähemalt vaatamast. Ja kuna me oleme tuhandeid aastaid sündroomi raamistanud teisiti.

Lõppude lõpuks on see nähtus eksisteerinud sellest ajast, kui inimesed elasid selle kogemiseks piisavalt kaua, ja selle vaatamise viis kujunes välja siis, kui keegi ei teadnud aju toimimisest. “Räpase vanamehe” stereotüüp on levinud vähemalt roomlastest saati. Sageli farsilik pilt leeringlikust, lecherous vanaisast (või vanaemast) on nii levinud, et aktsepteerime seda vananemise normaalse osana.

Kuid tegelikult pole eakad sugu rohkem hõivatud kui meie teised, kellel on terve päeva jooksul seksuaalseid mõtteid (see hoiab ju inimkonda edasi). Ainus erinevus on see, et me säilitame otsustusvõime ja eneseteadvuse, et mitte nende mõtetega tegutseda. Ajurakkude atroofia on sama füsioloogiline muutus kui sisekõrva neuronite degeneratsioon, mis põhjustab kuulmislangust - ja pole sarnaselt iseloomuga seotud.

Võib tunduda väikese nihkena mõistmine, et eakate kohatu seksuaalkäitumine pole psühholoogia, vaid neuroloogia küsimus. Ja ometi on see nihe ainus, mis on vajalik selleks, et kaotada eakate vanemate või abikaasa groteskse ja häbiväärse langusena tunduvate miljonite inimeste äng. Hetkega tagastatakse meile see inimene, keda me armastame ja imetleme.