Mis on enese häbimärgistamine ja miks see haiget teeb?

Ramya Ramadurai, Ph.D. Ameerika ülikooli kliinilise psühholoogia kraadiõppe üliõpilane aitas sellele postitusele kaasa.

Stigmat määratletakse kui häbi või halvakspanu märki. Sotsioloogilise sildistamise teooria abil saame vaimse tervise häbimärgi kontseptualiseerida kui häbimärki või diskrediteerimist, mida rakendatakse neile, kes kogevad emotsionaalseid häireid, keda seejärel sildistatakse, stereotüüpitakse ja diskrimineeritakse.

On hästi teada, et vaimse tervise häbimärgistamine on laialt levinud avalik probleem. Üldsuse stereotüüpseid hoiakuid ja eelarvamusi (Rüsch, Angermeyer ja Corrigan, 2005) nimetatakse sotsiaalseks häbimärgistamiseks ning see võib viia majanduslike või töövõimaluste, isikliku elu ja hariduse ebasoodsasse olukorda, kehvema juurdepääsu pakkumisele eluasemele või korralikule tervishoiule vaimse tervise probleemidega inimestele ja diskrimineerimine laiemalt.

Võib-olla on vähem tuntud see, mis juhtub, kui need eelarvamused ja stereotüübid kinnistuvad selles, kuidas indiviid ennast näeb?

Isiklikku aktsepteerimist ja nõusolekut stereotüüpide ning enda vastu eelarvamuslike veendumustega nimetatakse enese häbimärgistamiseks (Corrigan, Watson ja Barr, 2006) või internaliseeritud häbimärgistamiseks (Watson et al., 2007). Laialdaselt kasutatavas vähemusstressi mudelis (Meyer, 2003) on enese häbimärgistamine ehk internaliseeritud häbimärgistamine stigma kogemise põhjustatud stressi proksimaalne tulemus. Psühholoogilise vahendamise raamistik (Hatzenbuehler, 2009) tunnistab, et sellised lähedased tulemused nagu enesemärgatus võivad selgitada seost sotsiaalse häbimärgistuse distaalsete tulemuste ja psühhopatoloogia vahel.

Sisemine häbimärgistamine on seotud ainulaadse emotsionaalse stressi, enesehinnangu kaotuse, madala eneseväärikuse tunde, enesetõhususe kaotuse ja lõppkokkuvõttes vaimse tervise probleemidega. Enese häbimärgistamine on ka funktsionaalse kuluga. Näiteks võib sisemine häbimärgistamine viia selleni, et keegi ei hakka isegi tööle kandideerima, sest ta usub, et pole võimeline.

McLeani haigla käitumusliku tervise osalise haigla programmi patsiendid räägivad sageli vaimse tervise häbimärgist. Me viisime paar aastat tagasi läbi uuringu, et mõista, kuidas internaliseeritud häbimärgistamine võib mõjutada ravi tulemusi. Siit leidsime:

• Inimestel, kellel oli vastuvõtmisel kõrgem sisestatud häbimärgistamise tase, oli sümptomite tõsidus suurem ja enesest teatatud madalam elukvaliteet, toimimine ja füüsiline tervis tühjendamise ajal (Pearl et al., 2016).
• Ravi ajal kogesid osalejad sisemise stigma üldist vähenemist.
• Need, kes vastasid sisemise häbimärgi usaldusväärse muutuse kriteeriumidele, kogesid enamiku sümptomite väljundites ka suuremat paranemist.
• Tulemused olid osalejaomaduste, nagu rass, sugu, vanus, diagnoos ja enesetappude ajalugu, osas ühtsed.

Me pole kindlad, millised meie ravi osad aitasid vähendada patsientide sisemist häbimärki. See võib olla palju asju ja inimeseti erinev. Ennustaksin, et aitasid toetavad ja kinnitavad suhted teiste patsientide ja töötajatega. Võib-olla aitas meie erinevatel rühmateraapia seanssidel saadud psühho-haridus hajutada ka mõne inimese veendumusi vaimse tervise sümptomite kohta.

Üks on kindel - seni, kuni vaimse tervise häbimärgistamine jääb ühiskondlikuks probleemiks, on vaja sekkumisi, mis aitavad inimestel individuaalsel tasandil oma sisemise häbimärgistamise kogemusega. Psühholoogid on hakanud välja töötama ja katsetama sekkumisi, mille eesmärk on aidata inimestel paremini hallata ja mõista ainulaadset häbimärgistamisega seotud stressi, mida nad võivad kogeda. Paljudel neist sekkumistest on olnud paljutõotavad esialgsed tulemused, nii vaimse tervise sisemise häbimärgistuse vähendamisel kui ka seotud mehhanismide, nagu enesehinnang ja lootus, tugevdamisel.

Hiljutises süstemaatilises ülevaates leiti, et enamik enese häbimärgistamise sekkumisi on grupipõhised, vähendavad tõhusalt sisemist häbimärgistust ning hõlmavad psühhoedukatsiooni, kognitiivse käitumisteooria, avalikustamisele suunatud sekkumisi või nende kolme kombinatsiooni (Alonso et al., 2019).

Näiteks Coming Out Proud (Corrigan et al., 2013) on 3-sessiooniline grupipõhine manuaalne protokoll, mida juhivad eakaaslased (vaimse haigusega elanud kogemustega isikud). Selle rõhk on vaimse haiguse avalikustamise suhtes kohaneva suhtumise uurimisel ja julgustamisel kui vahendil, mis aitab võidelda enese häbimärgistamise vastu. Nad soovitavad, et saladuse hoidmiseks on aeg ja koht ning avalikustamise aeg ja koht ning kursus on mõeldud selleks, et anda inimestele võimalus seda silmas pidades valikuid teha. See protokoll võib olla eriti võimas häbimärgistamise vastu võitlemiseks, kuna see on kaaslaste juhitud.

Teine näide on narratiivne täiustamine ja kognitiivne teraapia (NECT; Yanos et al., 2011), 20-sessiooniline grupipõhine manuaalne protokoll, mida juhib terapeut. See põhineb ideel, et paljud vaimuhaigusega inimesed tunnevad vajadust oma identiteet ja väärtused tagasi nõuda ja uuesti avastada, mida võis määrida nende diagnoosi ühiskondlik perspektiiv. See ravi hõlmab psühhiaatriliste haigustega seotud kogemuste jagamist, rühma liikmete tagasisidet, psühhoedukatsiooni enese häbimärgistamise, kognitiivse ümberstruktureerimise ja lõppkokkuvõttes “narratiivi parandamise” kaudu, kus inimesi julgustatakse oma narratiivi üles ehitama, jagama ja tajuma uue objektiivi kaudu.

Grupipõhiste enese häbimärgistamise sekkumiste tugevused on selged - need hõlbustavad eakaaslastega suhtlemist ja avatud grupivestlusi, mis võivad lahti harutada ja hajutada jagatud negatiivseid stereotüüpe. Kuid kuna hirm stigmatiseerimise ees ja häbimärgistamise sisestamine on esile toodud kui vaimse tervise hooldamise otsimise takistused, võib see vorm osutuda ka sekkumise kättesaadavuse jaoks keeruliseks.Enese häbimärgistamise sekkumine teiste meediumide, näiteks nutitelefonide kaudu võib aidata jõuda inimesteni, kes tunnevad vastumeelsust teenuste otsimisel või kes elavad piirkondades, kus gruppe pole saadaval. Olenemata sünnitusviisist on selge, et tugeva kogukonna loomine inimestega, kes jagavad vaimse haigusega elatud kogemusi, võib olla tervendav.

Corrigan, P. W., Kosyluk, K. A. ja Rüsch, N. (2013). Enese häbimärgistamise vähendamine uhkusega välja tulles. American Journal of Public Health, 103 (5), 794–800. https://doi.org/10.2105/AJPH.2012.301037

Corrigan, P. W., Watson, A. C. ja Barr, L. (2006). Vaimse haiguse enesemärgistus: tagajärjed enesehinnangule ja enesetõhususele. Journal of Social and Clinical Psychology, 25 (8), 875-884. https://doi.org/10.1521/jscp.2006.25.8.875

Hatzenbuehler, M. L. (2009). Kuidas seksuaalvähemuste häbimärgistamine naha alla satub? Psühholoogiline vahendusraamistik. Psühholoogiline bülletään, 135 (5), 707. https://doi.org/10.1037/a0016441

Meyer, I. H. (2003). Eelarvamused, sotsiaalne stress ja vaimne tervis lesbide, homode ja biseksuaalide populatsioonides: kontseptuaalsed probleemid ja uurimistulemused. Psühholoogiline bülletään, 129 (5), 674. https://doi.org/10.1037/0033-2909.129.5.674

Pearl, R. L., Forgeard, M. J. C., Rifkin, L., Beard, C. ja Björgvinsson, T. (2016, 14. aprill). Vaimuhaiguste sisemine häbimärgistamine: muutused ja seosed ravitulemustega. Stigma ja tervis. 2 (1), 2–15. http://dx.doi.org/10.1037/sah0000036

Rüsch, N., Angermeyer, M. C. ja Corrigan, P. W. (2005). Vaimse haiguse häbimärgistamine: mõisted, tagajärjed ja algatused häbimärgi vähendamiseks. Euroopa psühhiaatria, 20 (8), 529-539. https://doi.org/10.1016/j.eurpsy.2005.04.004

Philip T. Yanos, David Roe ja Paul H. Lysaker (2011). Jutustuse täiustamine ja kognitiivne teraapia: uus rühmapõhine ravi internaliseeritud häbimärgistamiseks raskete vaimuhaigustega inimeste seas. Rahvusvaheline grupipsühhoteraapia ajakiri: Vol. 61, nr 4, lk 576-595. https://doi.org/10.1521/ijgp.2011.61.4.576

Watson, A. C., Corrigan, P., Larson, J. E., & Sells, M. (2007). Psüühikahäiretega inimeste enesemääratlus. Skisofreeniabülletään, 33 (6), 1312-1318. https://doi.org/10.1093/schbul/sbl076