Moraal: milleks see hea on?

Inimeste moraalsüsteemid on lõppkokkuvõttes bioloogilised: need on loodud ajude poolt ja aju koosneb mehhanismidest, mis arenevad Darwini standardse loodusliku valiku teel. Nagu kõik bioloogilised kohandused (nagu südamed, emakad ja käed), lahendavad need mehhanismid individuaalse ellujäämise ja paljunemisega seotud probleeme. Inimeste moraalseid hinnanguid võib üldjuhul pidada nende mehhanismide esmasteks toodeteks või ka kõrvalproduktideks. Vastikustunne näiteks sugulastega paaritumise pärast on tõenäoliselt sugulusaretuse vältimiseks loodud mehhanismi esmane toode (see on toode, mille evolutsioon “kavatses” kavandada). Kalduvus loomadele tasuta kahju tekitamist hukka mõista on tõenäoliselt mehhanismide kõrvalprodukt, mis toimib peamiselt selleks, et võimaldada inimeste suhtes empaatiat ja reklaamida oma headust teiste inimeste vastu. (Pange tähele, et omaduse käsitamine kõrvalproduktina esmatootega võrreldes ei tähenda üldse selle sotsiaalset väärtust.)

Mõned psühholoogilised kohandused moraalselt asjakohase käitumise jaoks lahendavad praktiliselt kõikides inimkeskkondades esinevad probleemid (näiteks sugulusaretuse vältimise probleem). Teised on lahendused probleemidele, mis on mõnes keskkonnas tõsisemad kui teised, ja see on peamine põhjus, miks - hoolimata asjaolust, et inimese olemus on põhimõtteliselt sama kultuuridevaheline - erinevad moraalsüsteemide aspektid kultuuriti. Näiteks keskkondades, kus juurdepääs ressurssidele sõltub eriti suuresti edukusest sõjas - näiteks Uus-Guinea mägipiirkonna hõimukogukondades või keskaegse Euroopa fjddomides -, toetavad inimesed suhteliselt tõenäoliselt sõjalisi voorusi nagu raev ja vaprus ning halvustada argus.

Inimese psühholoogilised kohandused võivad luua ka uuenduslikke väärtussüsteeme, mis lahendavad probleeme paljudes adaptiivsetes valdkondades. Teaduslikku uurimist soodustavad väärtused aitavad näiteks lahendada toimetulekuga (põllumajandusteadus), ellujäämisega (meditsiin), kaubandusega (tööstuslik tootmine) ja paljude teiste valdkondadega seotud probleeme. See inimese võime kujundada uuenduslikke moraalsüsteeme on veel üks põhjus, miks moraal on kultuuriti erinev, ning teadlased, nagu bioloog Richard Alexander ja antropoloog Robert Boyd, on soovitanud, kuidas see kultuuriline variatsioon võib viia moraalse arenguni. Inimesed on bioloogiliselt kohanenud rühmades võistlemiseks ja oluline eelis, mis ühel grupil võib olla teise ees, on moraalne süsteem, mis soodustab paremini konkurentsiedu. Kui ühiskonna moraalsüsteemi tunnused (näiteks teaduse arengut soodustavad väärtused) eelistavad seda ühiskonda rühmadevahelises konkurentsis, siis saab moraalsüsteemi eelistada “kultuurigruppide valik” ( mitte sama asi nagu bioloogiline rühmade selektsioon, see on protsess, mille käigus isikud arenevad oma gruppide kasuks omaenda geneetilise ellujäämise arvelt ja mis inimese käitumise selge seletusena ei tundu vajalik; üksikasju vt Steven Pinkeri artiklist või minu raamatuarvustusest). Ajalooliselt on suhteliselt võimekate moraalsüsteemidega rühmad asendanud suhteliselt kaduvate moraalsüsteemidega rühmi ja neid on jäljendanud ka nõrgemad rühmad, kes soovivad oma edu jäljendada. Nende protsesside kaudu on võitnud moraalivalemid kaldunud levima nende kaotamise arvelt.

Sellest vaatenurgast mängib rühmadevahelise konkurentsi tiigel võtmerolli määramisel, millised moraalsüsteemid õitsevad ja millised hukkuvad. See vaade ei tähenda tingimata moraali osas midagi küünilist: bioloogiast pole üldse põhjust, et see võistlus peab olema vägivaldne (ja tõepoolest väidab Pinker oma hiljutises raamatus veenvalt, et see on aja jooksul muutunud palju vähem vägivaldseks) ning vägivallatu, produktiivne konkurents võib tuua inimkonnale laiema kasu tõusu. See seisukoht tähendab seda, et moraal peaks vähem keskenduma kirglikele nördimusavaldustele ja rohkem väärtussüsteemi kujundamisele, mis võimaldab ühiskondlikku edu pidevalt muutuvas ja igavesti konkurentsivõimelises maailmas.

(Selle artikli versioon ilmub autori veeruna "Natural Law" pangandusajakirjas Ülemaailmne hooldaja ).

Autoriõigus Michael E. Price 2012. Kõik õigused kaitstud.