Pilk religioonile

Sisu

• Põhjus ja tagajärg, infotöötlus ja aju

Põhjus ja tagajärg, infotöötlus ja aju

Meie aju loob põhjuse ja tagajärje raamistiku (nt Gopnik jt, 1999). Aju peab töötlema sisemisi ja väliseid stiimuleid ning looma käitumise ja tegevuse jaoks organisatsiooni ning prioriteedid.

Lapse arengu väga varakult võib selgelt näha, kuidas laps üritab asju mõtestada, leida põhjus-tagajärg. Kui väike laps komistab ja teeb endale haiget, tõuseb ta sageli nuttes - ja vihane. Ja - sageli vihane teie, hooldaja peale. Nüüd on osa sellest tingitud tunnete toimimisest - valu on põhjustanud ahastust, ülemäärast ärevust ja viha. Kuid siis suunab laps viha teie peale - teie olite haiget põhjustanud. Laps teeb siin kaht huvitavat asja: esiteks üritab ta juhtunust automaatselt aru saada, s.t põhjuse ja tagajärje kindlakstegemine; ja teiseks leiab ta põhjustava aine, kukkumise põhjuse, endast väljapoole.

Niisiis, on psühholoogilisi kalduvusi põhjuste otsimiseks ja nende põhjuste välistamiseks. Samuti kiputakse neid põhjuseid isikupärastama - s.t. jumal on antropomorfiseeritud, muutunud mõnevõrra inimlikuks vormiks. Jumala omadused võivad olla positiivsemad või karistavamad, sõltuvalt indiviidi või religiooni iseloomust. See tähendab, et kui positiivseid afekte on arengu käigus rohkem rõhutatud, kipub jumalakuva olema positiivsem; kui ülekaalus on olnud negatiivsed mõjutused, on tõenäolisem karistavam, vihasem, hirmu ja häbi tekitav jumal.

Mis on nüüd seotud religiooniga meie kalduvus põhjuslikele selgitustele ja nende põhjuste otsimine endast väljapoole? Läheme tagasi ja heidame pilgu haigusloole ja haigustele - ja meie sõbrale Leeuwenhoekile (võimsate mikroskoobide arendaja 1600ndate lõpus) ​​(Snyder, 2015). Enne haiguste iduteooriat omistati suur osa haigusest välisele jõule, nimelt „Jumalale“. Fraasid: "Jumal saatis katku" ja "Jumal tahtis teda koos taevaga taevas" näitavad jõupingutusi põhjuse ja tagajärje seoste leidmiseks, kui nende aluseks olevatest bioloogilistest süsteemidest pole veel aru saadud.

Miks see oluline on? Alles ammu ei mõistetud paljusid haiguste, haiguste ja surma põhjuseid. Kuni 1600. aastateni kulus meil haiguse iduteooria väljatöötamine. Sõna "bakterid" kasutati alles 1800. aastatel ja antibiootikumid olid saadaval alles 1930. aastatel. Sõna “dinosaurus” võeti kasutusele 1841. aastal ja evolutsiooni hakati mõistma alles Darwini tööga 1800. aastate keskpaigast lõpuni. Kuna haiguste, kaotuste ja surma põhjused pole teada, pöördusid paljud inimesed ja organisatsioonid jumala välise süsteemi poole, põhjustades seda või teist õnne või ebaõnne mis tahes põhjusel.

Mõelgem elule kõigest 200 aastat tagasi. Puudus ühtne arusaam evolutsioonist. Seetõttu vastutas jumal enamuses inimese ja olemasolevate liikide mitmekesisuse loomise eest. Puudus haiguste iduteooria - polnud arusaamist bakteritest, viirustest, antibiootikumidest jne. Niisiis, haiguse kulgu välistati sageli - "Jumala tahe", halb õnn, mõni halb tegu, mis põhjustas haiguse karistamise.

Arengu ja teiste teaduste arenguga mõistame nüüd paljuski seda, mis põhjustab inimesele nii palju valu ja kannatusi - eriti haigusi ja kaotusi. Me ei pea enam suure eluga suheldes ebausklikud olema - mõistame oma elus põhjust ja tagajärge palju rohkem. See hõlmab lisaks haigustele ka sõda ning üksikisikute, juhtide ja grupikäitumise psühholoogiat. Kui meie ajastu terrorism on kohutav, siis 20. sajandi maailmasõjad olid palju hullemad - nt. maailmasõjas suri üle 60 miljoni inimese. Oleme hakanud mõistma eelarvamusi, paranoiat, projektsiooni ja seda, kuidas sadistlikke, psühhootilisi diktaatoreid ja nende valitsusi piirata. Jällegi vajame nende arusaamade puhul vähem jumala ja religioossete ideoloogiate poole pöördumist, et paljuski meie elus toimuvast mõtet saada, selgitada. Freud märkis:

"... pikas perspektiivis ei pea miski mõistusele ja kogemustele vastu ning vastuolu, mida religioon mõlemale pakub, on liiga käegakatsutav ... teadustöös on võimalik saada teadmisi maailma reaalsuse kohta mille abil saame suurendada oma võimu ja vastavalt sellele oma elu korraldada. “ (1927, lk 54–55).

Veelgi varem tekitasid teaduse avastused pinget religioossete veendumuste suhtes, nagu nähtub vastusest Darwini liigi päritolule aastal 1859. Aju põhjuse / tagajärje raamistiku ja stiimulite korraldamise abil mõisteti varasematele küsimustele, millele vastati „Jumala tahtega”. tegelikkuse ja põhjuse mõttes - nt keha funktsioon, haigus, evolutsioon jne. Darwin võitles vägagi selle üle, kui ilmekalt seda konflikti artikuleerida võiks, nagu märgib tema biograaf Janet Browne:

"Kui ta oli liikide päritolu esmatrüki viimastes ridades kirjutanud, et elust on hingatud paar ürgvormi, muutis ta seda nüüd, et lugeda" Looja hingust ", järeleandmist, mida ta hiljem kahetses . ” (2002, lk 96).

Darwin C (1859). Liikide tekkimisest loodusliku valiku vahenditega või eluvõitluses soositud rasside säilitamisest. London: John Murray.

Freud S (1927). Illusiooni tulevik. S. E., 21: 5-56. London: The Hogarth Press.

Gopnik A, Meltzoff AN, Kuhl PK (1999). Võrevoodi teadlane: meeled, ajud ja kuidas lapsed õpivad. New York: William Morrow ja Company, Inc.

Snyder LJ (2015). Vaataja silm: Johannes Vermeer, Antonie van Leeuwenhoek ja nägemise taasavastamine. New York: WW Norton.