Miks muudab treeningu ajal makstav tasu koera käitumist?

Kõik teavad, et koerale preemia andmine treeningu ajal õige vastamise eest muudab tema käitumist. Näiteks kui me meelitame koera istuma treenima, liigutame maiust koera pea kohal ja selja suunas, kui anname käsu "Istu". Selleks, et pilk maiuspalal hoida, rokib koer tagasi istumisasendisse. Kui koer on õiges asendis, anname talle selle maiuse. Pärast selle toimingu paar korda kordamist leiame, et koer vastab nüüd käsule "istuda" istudes.

Koertekoolitajad peavad enesestmõistetavaks, et koerale hüvede andmine on tema käitumist muutnud, kuid käitumisteadlased tahavad siiski teada mehhanismi, miks ja kuidas see töötab. Bostoni kolledžis Molly Byrne'i juhitud uus uuring viitab sellele, et on olemas väga lihtne käitumuslik programmeerimine, mis on tõenäoliselt geneetiline, mis kajastab koolitustasude tõhusust.

Võtame sammu tagasi ja vaatame, mis on koera koolitusega tegelikult seotud. Koerad, nagu enamik elusolendeid (ka inimesed), on käitumist tekitavad. See on lihtsalt tehniline viis öelda, et nad teevad asju, palju erinevaid asju. Koera treenimisega seotud nipp on panna teda esile kutsuma konkreetset käitumist, mida me soovime, näiteks käsul istumine, ja vältida muu soovimatu või mittevajaliku käitumise tekitamist, näiteks lamades, ringides ringi keerutades, üles hüpates jne. edasi. Kuid muidugi, kui hakkate treenima, pole koeral aimugi, mida soovite. Seal on nii palju erinevaid käitumisviise, mida ta suudab tekitada.

Sama lugu on probleemide lahendamisega. Probleemi lahendab ainult üks käitumine ja kõik ülejäänud käitumised pole asjakohased. Oletame näiteks, et olete jõudnud aiaväravasse. Lükake väravat selle avamiseks, kuid see ei tööta. Kas jätkate väravas trügimist? Muidugi mitte. Proovite midagi muud - ütleme, et tõmbate väravat. See ei toimi ikka veel. Nii et te ei jätka värava tõmbamist; selle asemel proovite veel ühte käitumist. Seekord tõstate riivi üles, et värav saaks avaneda.

Järgmine kord, kui selle väravaga kokku puutute, siis te ei lükka ega tõmba seda. Kuna teid on varem konkreetse käitumise eest premeeritud, sirutate selle avamiseks kohe riivi. Tegelete sellega, mida psühholoogid nimetavad strateegiaks "võida-jää-kaota-nihu". See tähendab, et kui proovite mõnda käitumist ja see ei anna teile soovitud tasu, ei tee te seda enam, vaid proovite pigem teistsugust käitumist. Kui proovite mõnda käitumist ja see võimaldab teil saada soovitud tasu, siis kordate seda. Kui see lihtne kognitiivne strateegia oleks koertele geneetiliselt ühendatud, tagaks see, et saaksime kasutada hüvesid nende koolitamiseks. See toimiks kindlasti koera istuma treenimisel, kuna käsu peale istudes saab ta tasu (seega istumiskäitumist korratakse), samal ajal kui muud käitumist ei premeerita ja koer ei korda.

Bostoni kolledži uurimisrühm tegi kindlaks, kas koertel on selline kognitiivne strateegia, et võidan-jää-kaotan-vahetan-võta-võta-kaotan-nihutan, strateegia 323 täiskasvanud koera, kelle keskmine vanus on umbes kolm aastat. Koertele näidati kõigepealt, et kui nad plastmassist tassi ümber löövad, võivad nad selle alla peidetud toidupreemia saada. Järgmisena esitati neile kaks plastikust tassi, avatud külg allapoole, nende ees oleval pinnal, üks vasakule ja teine ​​paremale väljakule. Nüüd sisaldas ainult üks tassike maiust, teine ​​aga mitte. Koerad vabastati ja neil lubati valida üks karikatest. Kui koertel on selline võit-hoia-kaota-vahetuse-strateegia, siis kui nad proovivad konkreetse katse ajal, topsi üle ja selle all on maiuspala, eeldame, et järgmine kord, kui neile pakutakse sama valikut, valivad nad karika samal pool väljakut, kust nad selle preemia leidsid (win-stay). Kui tasu ei saanud, peaksid nad oma käitumist muutma ja vastasküljelt tassi valima (kaotuse nihe). Tegelikult nad seda ka tegid ning umbes kaks kolmandikku koertest valis sama külje, mida oli varem premeeritud, kui aga tasu ei olnud, siis järgmisel katsel nihkus ligi 45 protsenti vastasküljele.

Nüüd jääb küsimus, kas selline võita-jääda-kaotada-vahetada-käitumine on strateegia, millest täiskasvanud koerad on õppinud olema kasulikud kogu elu jooksul, või on see osa nende geneetilisest juhtmestikust. Sellele vastamiseks viis uurimisrühm läbi identse testide komplekti, kasutades 334 kutsikat, kes olid vanuses 8–10 nädalat. Tulemused olid peaaegu identsed, nii et kui kutsika valitud karika all oli maiuspala, siis järgmisel katsel valis umbes kaks kolmandikku karika samal küljel, mida oli varem premeeritud. Seevastu, kui eelneva valiku eest ei oleks tasustatud, nihkusid peaaegu kõik kutsikad järgmisel katsel teisele poole. Kuna see käitumisstrateegia ilmub koera elus nii vara, on mõistlik arvata, et see on geneetiliselt kodeeritud koerte käitumise eelsoodumus.

Seega näib, et mõistatus, kuidas preemiad koerte treenimise tõhusa vahendina toimivad, on lahendatud, kuna koerte külge on ühendatud väga lihtne strateegia. Seal öeldakse: "Kui teie tehtud asi on teile preemia andnud, korrake seda. Kui ei, proovige midagi muud." See on märkimisväärselt lihtne käitumisprogrammeerimine, kuid see töötab ja võimaldab inimestel meie koerte koolitamiseks edukalt kasutada hüvesid.

Autoriõigus SC Psychological Enterprises Ltd. Ei tohi ilma loata uuesti trükkida ega uuesti postitada.