Miks veebimuuseumid (peaaegu alati) pettuvad?
Sisu
Võtmepunktid
- Suuremad muuseumid on teinud osa oma kunstist veebis tasuta vaatamiseks kättesaadavaks.
- Kuid paljud inimesed leiavad, et veebimuuseumikogemus pole nii rikkalik ega rahuldustpakkuv, kui nad lootsid.
- Võib-olla on kõige olulisem põhjus, miks veebikunst pettumust valmistab, multimodaalsuse puudumine või mitme meele kaasamine.
Paljud muuseumid on pannud osa oma kollektsioonist kõigile vaatamiseks veebi. Ja mitte ainult väikesed. Amsterdami Rijksmuseum tegi 709 000 kunstiteost vabalt kättesaadavaks. Louvre, üks maailma suurimaid muuseume, tegi sama kogu oma kollektsiooni kohta.
Just pandeemia ajaks võite mõelda. Meid ei pruugita muuseumihoonetesse lubada, kuid siiski saame kõiki neid kogusid veebis sirvida. Ja isegi kui ja kui saame jälle vabalt muuseumides käia, on lihtsalt palju odavam vaadata kunstiteoseid veebis kui maksta sissepääsuhinda (rääkimata atlandiülesest lennust). Ja paljude nende veebikollektsioonide puhul saate suumida mis tahes üksikasju ja vaadata kuulsamaid kunstiteoseid lähemalt kui muuseumis seda ümbritsevas rahvahulgas.
Paraku pole maalide vaatamine veebis lihtsalt sama, mis neid muuseumis vaadata. Mõned selle põhjused on ilmsed:
Esiteks kuvatakse kõik näevad kunstiteosed sama suured kui teie arvuti ekraan. See võib olla korras väga väikeste maalide puhul, kuid kindlasti mitte enamuse jaoks.
Teiseks näete kunstiteoseid ühest väga konkreetsest vaatenurgast. See muudab skulptuuride vaatamise veebis näiteks hoopis teistsuguseks kui nende ümber vabalt liikumiseks, et neid igast küljest jälgida. Kuid isegi mõne maali puhul on lähemale ja kaugemale liikumine oluline osa kogemusest (näiteks Anselm Kieferi väga suurte maalidega, mis ajendavad meid lähemale minema, et vaadata detaili, sageli jääb mõni asi kinni ja seejärel liikuge uuesti kaugemale, et vaadata, kuidas see üldkompositsiooniga sobib). Ükski neist pole veebis võimalik.
Kolmandaks, muuseumis viibimine on natuke nagu ajast välja astumine. Lülitate telefoni välja ja kulutate aega ainult ühele asjale: kunstiteoste vaatamisele. Kuid kui teete seda veebis, on miljoneid võimalikke häireid. On palju muid asju, mis on vaid hiireklõpsu kaugusel - teie e-posti kontrollimine, sotsiaalmeedias postitamine ja nii edasi.
Need on üsna ilmsed põhjused, miks veebimuuseumid kipuvad pettuma. Kuid ma tahan keskenduda vähem ilmsele: multimodaalsusele.
Multimodaalsuse tähtsus
Me teame, et tajumiskogemus on üldiselt multimodaalne: mitmest meelemeetodist pärinev teave kombineeritakse, kui midagi näete või kuulete, ja erinevates mõttes modaalsustes töötlemise vahel on vastastikmõjud juba varasemates sensoorsetes ajukooretes. Arvestades meie tajusüsteemi sügavat multimodaalsust, saab näiteks meele ja toidu nautimiseks kaasata kõik meeleliigid. Ja sama on ka visuaalse kunsti kogemusega.
Värske raamatute lugemist käsitlev uuring näitab, et ka see väga aju ja väidetavalt ainulaadne visuaalne tegevus on sügavalt põimunud sellega, mis toimub meie muus mõttes modaalsustes: lehtede kohin või raamatu lõhn aitab suuresti kaasa üldisele lugemiskogemusele.
Ja see kehtib ka muuseumis viibimise, maalide ja skulptuuride vaatamise kogemuse kohta. Välja arvatud puudutus ja maitse, on visuaalkunsti vaatamisel seotud kõik meeled. Muuseumide helimaastik on ainulaadne, oma kaja ja summutatud vestluskildudega. Kuid kõige olulisem mitte-visuaalne panus muuseumikogemusse on lõhn. Me teame, et lõhn on eriti oluline panus meie multimodaalse kogemuse ja mälestuste emotsionaalsesse valentsi. Muuseumides esinev õlivärvi lõhn (mis võib mõnes kaasaegses eksponeeritud suurte lõuendite puhul olla valdav) on lahutamatu osa muuseumis olemisest.
Ärge saage valesti aru: On tore, et meil on nüüd võimalus veeta paar minutit peaaegu iga Vermeeri maali detaile imetledes. Kuid see on halb asendus maali enda ees seismisele.
Huvitav
