Veealune teravõitja
Sisu
Võtmepunktid
- Archerfish sülitas veejugasid, et putukad ja muu väike saak vee kohal olevatest okstest välja tõrjuda.
- Kiired uimede manöövrid on tihedalt ühendatud laskmisega, eriti rinnauimede kiire ettepoole klapiga.
- Neid täpselt ajastatud uimastusliigutusi on vaja laskuri stabiliseerimiseks veejuga vabastamise ajal tagasilöögi vastu.
- Archerfishil on mitmeid käitumuslikke kohandusi, mis võimaldavad neil maismaal saaki jahtida.
Saksamaa Bayreuthi ülikooli loomafüsioloogia professor Stefan Schuster on suure osa viimasest kahest aastakümnest veetnud amburkalade erakordsetes võimetes. Need väikesed kalad, mis on pärit Kagu-Aasia ja Austraalia mangroovidega vooderdatud suudmetest, on tuntud ühe omapärase käitumise poolest: nende ainulaadse meetodi abil maismaal saakloomi jahtida.
Amburkala sülitab veejugasid putukate ja muude veepinna kohal okstel või lehtedel puhkavate väikeloomade tõrjumiseks. Kalad on silmapaistvalt täpsed kaadrid, mis suudavad saagi alla viia kuni 3 m (10 jalga) veepinnast. (Vaadake käitumise kohta videot siit.)
Ja Schusteri ja teiste nendega koos töötavate inimeste sõnul tulistab amberfish hea meelega peaaegu kõike.
"Võite treenida neid laskma kunstlikke esemeid, mis vette ei kuku, ja premeerida neid millegi muuga," ütleb ta. „See võimaldab paljusid katsetusi laskekäitumise osas. Ja kõigil labori töötajatel on mulje, et neil on katsetesse panustamine tegelikult lõbus! ”
Sülitama
Mõne aasta taguse uuringu jaoks koolitasid Schuster ja tema kolleeg Peggy Gerullis ambereid oma veejugade tulistamiseks paakide fikseeritud kohtadest. Nad avastasid, et kalad avavad ja sulgevad suud, et oma joade kuju ja kiirust peenelt reguleerida, sõltuvalt sihtmärgi kaugusest.
Kahe treenitud kala kiirete videote analüüsimisel märkasid teadlased midagi kummalist. Amburkalad olid oma reaktiivlennukite vabastamisel paigal. Kuid vahetult enne kalade tulistamist hakkasid nad oma rinnauimi edasi liikuma. Need liikumised paistsid olevat seotud tulistamisega.
Nii analüüsisid Schuster ja Gerullis oma videoid uuesti, seekord pilgud uimedele. Nad pöördusid ka kaarevähi uurija Caroline Reineli poole, kes otsis uimeliigutusi videotest katsetest, kus harrastamata harilik merikala vabalt tulistas. Ta leidis, et uimeliigutused olid tihedalt kooskõlastatud iga amburkala laskmisega.
"Meile kõigile tundus muljetavaldav, et iga kala tegi seda rinnauimede kiiret ettepoole klappimist," ütleb Schuster. "Me arvame, et see on amburkalade laskmise oluline ja varem tähelepanuta jäetud komponent."
Väike abi minu uimedest
Avaldatud dokumendis Eksperimentaalse bioloogia ajakiri , Schuster, Gerullis ja Reinel kirjeldavad neid iseloomulikke kiire fin-manöövreid ja näitavad, et need on laskmisega sünkroonis.
Teadlased leidsid, et veidi enne igat lasku, kui kala on paigal, hakkavad selle rinnauimed kiiresti edasi lehvima. Näis, et selle ettepoole lehviva liikumise algus ja kestus sõltusid sihtmärgi kõrgusest.
Schuster ja tema kolleegid ütlevad, et uimede liikumine mängib tõenäoliselt rolli amburkala ainulaadses võimes tulistada võimsaid pikamaajugasid. Uimede manöövrite ajastamine reaktiivi eeldatavate tagasilöögijõudude suhtes viitab sellele, et neid on vaja laskekalade stabiilsena hoidmiseks.
"See on vaid üks käitumuslikest erialadest, mis muudab merikala põnevaks," ütleb Schuster. "See on ilmselt nende võimete summa, mis muudab need kalad nii eriliseks."
Kombinatsioon käitumuslikke kohandusi
Looduses ümbritseb ambereid arvukalt konkurente. Kui ühel amburkalal õnnestub maapealne saak välja tõrjuda ja see langeb veepinnale, peab laskur tegema kiiresti ja täpsed otsused sinna jõudmiseks enne teisi kalu.
"Kui kõik amburkalad saaksid teha saaki, oleks saak kaotsi läinud," ütleb Schuster. Teised kalad, mõned paremini varustatud veepinna lainete tuvastamiseks, võivad laskuri võita saagi langemise kohale.
Schusteri sõnul nõuab iga amburkala laskmine mitmeid keerukaid arvutusi: kalad ei pea mitte ainult murdumist ja kaugust kompenseerides oma veejugasid sihtima, vaid peavad ka täpselt kindlaks määrama, kuhu nende saak maandub ja kuhu nad enne jõuavad.
Schuster uurib neid viirkala kiireid otsuseid ja on avastanud, et langeva saagi esialgse liikumise jälgimise põhjal teevad kalad kiire peatuse, mis pöörab nad saagi maandumise poole ja annab neile kiiruse saabuda samaaegselt saak.
"See tähendab, et niipea kui midagi kukkuma hakkab, on kalad juba teel ja õiges kohas, enne kui teised kalad üldse märkavad, et midagi on juhtunud," ütleb Schuster. "Ja nad teevad tema otsuse peaaegu aja jooksul, piisab vaid 40 ms-st."
Isegi nende hiljutiste avastuste korral on Schusteri sõnul meie teadmised merikuradi kohta endiselt piiratud.
"Viimase 20 aasta jooksul on amburkalad alati üllatanud," ütleb ta.
"On vaid mõned loomaliigid, kes peavad ellujäämiseks suutma teha hämmastavaid asju. Kui vaatate lähemalt ja lähemalt, leiate alati rohkem. "
Meie Nõuanne
Teie to-do-list: teine võti suurema tootlikkuse saavutamiseks
