Nagu värvide esmakordne nägemine: superkangelased ja maania

Sisu

• Radioaktiivse ämbliku hammustamine
• Mania Essential Reads
• Alates tänavatel elamisest kuni kõrgtehnoloogia karjäärini

Marssisin rõõmsalt alla looduskaitse matkarajal, millest oli viimase mitme kuu jooksul saanud üks minu lemmikkohti. Kui ma ei jooksnud ühendatud rohelise maantee radadel, et osa oma pealtnäha ammendamatust energiast ära põletada, kobisesin seda mööda matkarada, et hinnata looduse majesteetlikkust.

Viimasel ajal tundus, et kõik on lihtsalt ... rohkem . Värvid olid erksamad, nagu erinevus tavalise ja kõrglahutusega televiisori vahel. Helidel ja muusikal oli uus selgus. Minu riiete valikul juhinduti sellest, millised esemed tunduvad kõige vähem karedad ja kriimustatud ning ma muutun külma suhtes ülitundlikuks.

Vaatasin üle kaitseala liblikniidu ja selle soojal aastaajal rohu kasvukoha ning imestasin värvide kaleidoskoopi - alates poleeritud kuldadest ja võikollastest kuni sügavrikka mee ja šokolaadideni.

Teismelisena avastasin Anne Rice'i Intervjuu Vampiiriga ning selle kirev ja meeleline jutustus Louisist, kellest oli saanud võimsa ja elavhõbeda Lestati käes vampiir. Tundub, et Rice on sõna „loomupärane” fänn ja just nii kogevad tema vampiirid ümbritsevat maailma. Sündides vampiirina, jutustab Louis: „Ma oleksin just nii saanud esimest korda värve ja kujundeid näha. Ma olin Lestati musta mantli nööpidest nii vaimustuses, et vaatasin pikka aega midagi muud. "

Ma ei saanud aidata, kui klõpsasin oma telefoni pilte. Fotod ei teinud seda muidugi õiglaselt, kuid siiski sai aimu värvilistest vikerkaarest ja valguse peenest mängust üle kõrgete rohuliblede.

Vaatan neid fotosid nüüd ja need on hunnik pilte pruunist põllust.

Radioaktiivse ämbliku hammustamine

Oma halvima maniakaalse episoodi ajal kogesin kõigi viie meele tugevnemist, ehkki minu jaoks olid kõige silmatorkavamad muutused nägemises, kuulmises ja kompimises.

Mind kinnistasid filmid ja telesaated, mis kujutasid tegelasi, kes olid minu meelest parimad näited selle kohta, mida ma kogesin, ja tuginesin tugevalt superkangelaste filmidele.

Nagu minu fotoessee beežist, noppisin ka mina telefonis pilte televiisori stseenidest, mis mulle kõlasid. Üks eriti oli filmist Terasmees , milles on näidatud, et noor Clark Kent on tema üliriikide loodud tohutu sensoorse sisendiga üle jõu käinud. Tal pole justkui sensoorseid filtreid vaatamisväärsuste ja helide pommitamiseks, mida ta proovis töödelda. Ta pidi õppima oma tähelepanu fokuseerima kõrvalise sensoorse müra filtreerimisega.

Mania Essential Reads

Alates tänavatel elamisest kuni kõrgtehnoloogia karjäärini