Psühholoogilised tegurid õpilase edukuses

Sisu

• Motivatsioon Olulised loed
• Kuidas seada ambitsioonikamaid eesmärke

"Mis võimaldab õpilasel olla koolis edukas õppija, samas kui teised näevad vaeva?" Küsisin hiljuti.

Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, võib osa vastusest olla seotud usaldusega, et õpilane saab õppida iseseisvalt, nagu lapsed õpivad tavaliselt enne ametliku koolihariduse algust iseseisvalt. Õpetajad ja lapsevanemad võivad julgustada õpilasi uuesti ühendust võtma oma "kadunud instinktidega" ise õppimiseks, eriti praegu, kui õpilased peavad kodus õppima ilma otsese järelevalveta.

Õpilaste kogemused on aga keerulised ja sageli tähelepanuta. Nagu kirjutas haridusteoreetik John Dewey 20. sajandi alguses: "Raskuskese asub väljaspool last. See on õpetaja, õpik, kõikjal ja kõikjal, kus soovite, välja arvatud lapse vahetu sisetunde ja tegevuse korral."

Kuna olen püüdnud aru saada, mis võimaldab mõnel õpilasel minu viimase 20 aasta pikkuse ülikooliõppe ajal koolis areneda, olen ikka ja jälle tagasi pöördunud kolme omavahel seotud valdkonna juurde, mille uurimine võib olla kõige viljakam: mõtteviis, enesedistsipliin ja motivatsioon. Psühholoogilised uuringud on leidnud, et need valdkonnad on õpilaste edukuse seisukohalt kõige kriitilisemad.

Mõtteviis

Üks õpilase soorituse esmaseid psühholoogilisi määravaid tegureid puudutab seda, kuidas nad seletavad enda jaoks edu ja ebaõnnestumisi. Stanfordi ülikooli psühholoog Carol Dweck on üle 30 aasta pikkuse uurimistöö käigus järjekindlalt leidnud, et fikseeritud mõtteviisiga isikud - kes usuvad, et edu ja ebaõnnestumine peegeldavad teatud võimete taset, mis tõenäoliselt ei muutu ükskõik mida tehes - näitavad sageli madalamat jõudlus aja jooksul.

Dweck leiab, et selle põhjuseks võib olla osaliselt asjaolu, et fikseeritud mõtteviisiga inimesed otsivad vähem tõenäosust kohe alguses väljakutseid ja jäävad tõenäolisemalt vastu, kui väljakutsed tekivad. Seevastu "kasvu mõtteviisiga" isikud, kes usuvad, et võimekust saab arendada raske töö või vaeva või erinevate strateegiate proovimisega seni, kuni üks töötab, näitavad aja jooksul sageli kõrgemat jõudlust. Kasvava mõtteviisiga inimesed otsivad tõenäolisemalt väljakutseid ja usuvad, et suudavad väljakutsetel püsivalt väljakutsetest üle saada.

Näiteks mäletan, et esimesel ülikooliaastal öeldi mulle, et ma pole eriti hea kirjanik, ja mäletan ka seda, et töötasin sageli palju rohkem kui mu toanaabrid kolledži paberite kallal. Kirjutamise täiustamise tegin siiski kolledži ajal isiklikuks projektiks ja vanemaks saades öeldi mulle sageli, et olen suurepärane kirjanik. Nüüd ütlevad inimesed mulle, et nad ei suuda uskuda, kui kiiresti ma keerulistest ideedest kirjutada saan. Sageli seostavad nad seda minu kirjutamisvõimega; siiski tean, et igasugune kirjutamisoskus, mis mul nüüd on, on välja töötatud märkimisväärse töö ja vaevaga.

Enesedistsipliin

Teine psühholoogiline tegur, millel võib olla oluline roll õpilase soorituse määramisel, puudutab enesedistsipliini. Ühes uuringus näitasid näiteks Pennsylvania ülikooli teadlased, kuidas kaheksanda klassi õpilaste õpiedukust ennustati enesedistsipliini järgi kaks korda tugevamalt kui intelligentsustestide skoori.

Sellega kooskõlas meenub mulle üks õpilane, kes oli minu arvates kunagi läbikukkumisele määratud. Ta oli hiljuti Etioopiast pärit immigrant ja tundus, et ta teab inglise keelt väga vähe. Ühel minu kursusel kukkus ta kahel esimesel eksamil armetult läbi, kuid vastuseks distsiplineeris ennast õppima alati, kui tal vaba aega oli. Ta otsis juhendamist mitmelt inimeselt. Ta luges peatükke ikka ja jälle materjali omandamiseks.

Hämmastaval kombel teenis see õpilane kolmandal eksamil “B”, neljandal eksamil “A” ja finaalis “A”. Mõtlesin endamisi, et kui see inimene - kelle põhikeel ei olnud inglise keel ja kellel oli palju puudusi - saaks selle töö ja vaeva kaudu oma soorituse ümber pöörata, saaks peaaegu igaüks - tingimusel, et see vastab tema enesedistsipliinile.

Motivatsioon Olulised loed

Kuidas seada ambitsioonikamaid eesmärke