Laste saamine võib tunduda aastate möödumiseni kiiremini

Mulje, et meie elu kiireneb vananedes, on nii laialt levinud, et sellest on saanud tavapärane tarkus. Olen oma 2005. aasta uuringutulemustest kirjutanud eelmises Psychology Today ajaveebipostituses, kus leidsime 500 austerlast ja sakslast, kes vastasid küsimusele “Kui kiiresti möödusid teie jaoks viimased 10 aastat?” vanusest sõltuv aja möödumise subjektiivse tunde suurenemine. See subjektiivse eluea kiirenemine vanuse kasvades oli nähtav teismelistest kuni täiskasvanuteni vanuserühmas 14–59. Eakate inimeste puhul subjektiivse aja edasist kiirenemist ei esinenud. Tundub, et platoo saavutatakse 60-aastaselt. Seda tulemust on vahepeal korratud nii Hollandi ja Uus-Meremaa inimestega kui ka Jaapani osalejatega.

Selle vanusefekti standardne seletus ajatajus on seotud autobiograafilise mäluga. Kui vaatame oma elule tagasi, toetume kestuse hindamisel mälule. Mida huvitavamad ja emotsionaalsemad sündmused on antud ajavahemiku jooksul mällu salvestatud, seda pikem on see ajaperiood, mida tagasi vaadates tundub kestvat. Vanemaks saades kogeme oma elus üha rutiinsemat ja uudsuse puudumine viib mällu salvestatud põnevate sündmuste hulga vähenemiseni. Iisraeli uuring näitas, et rutiinsem elu nii puhkusel kui ka tööl viib kiiremini tajutava ajani.

Rutiinsete tegevuste kasvav arv, mis on eriti oluline igapäevaste ülesannete täitmiseks koos lastega ning annab neile struktuuri ja turvatunde, võib vanemate autobiograafilist mälu tugevalt mõjutada. See võib põhjustada lastega täiskasvanute subjektiivse aja märkimisväärset kiirenemist võrreldes lasteta täiskasvanutega. Kuna uurimuslikus kirjanduses pole selle hüpoteesi kohta seni empiirilisi tõendeid esitatud, analüüsisime Nathalie Mella Šveitsi Genfi ülikoolist oma vanu 2005. aasta uuringuandmeid ja kirjutasime äsja ajakirjas avaldatud artikli. Ajastus ja taju .

Eelmise kümne aasta subjektiivses kogemuses leidsime selgeid erinevusi täiskasvanute, kellel on lapsed, ja täiskasvanute vahel, kellel neid pole. Kahte rühma võrreldes selgus, et lastega täiskasvanute jaoks möödus aeg viimase 10 aasta jooksul subjektiivselt kiiremini. Seda erinevust ei täheldatud lühemate eluaegsete intervallide, näiteks nädala, kuu ja aasta puhul. Eelmise kümne aasta mõju täheldati ainult vanuserühmades 20–59, vanuserühmas, mis jääb lastekasvatuse vahemikku, ja mitte vanemate täiskasvanute puhul. Samuti tuvastati väike positiivne seos laste arvu ja tajutava ajakiiruse vahel.

Tulemused on selged. Kuid tõlgendus ei ole. Üks potentsiaalne seletus erinevusele, mille leidsime, peitub arusaamas, kui kiiresti lapsed kasvavad. Kümne aasta jooksul läbivad lapsed dramaatilisi muutusi mitte ainult füüsilises välimuses, vaid ka kognitiivsetes võimetes ja seisundis. Selliste tähelepanuväärsete muutuste kogemine inimeses, kellega koos elame, kui täiskasvanud muutuvad minimaalselt, võib viia kiirendatud aja tajumiseni. See tajutav kallutatus võiks aidata selgitada, miks vanemad arvavad, et aeg on kiiremini möödunud.

Alternatiivne seletus on see, et vanemad pühendavad suure osa ajast oma lastele ja neil on vähem aega oma huvide jaoks. Tunne, et neil on vähem aega iseenda jaoks, võib tekitada mulje, et aeg on väga kiiresti möödas, kuna nende enda elule pühendatud aeg on objektiivselt vähenenud. Lõpuks peavad paljud laste saamist oluliseks sammuks elus ja selle künnise ületamise üle mõtisklemine võib mõjutada autobiograafilist mälu. Edasised uuringud peavad uurima sügavamalt vanemliku mõju mehhanisme subjektiivse aja kiirendamise suhtes.