Ameerika relvakultuur: vaimustus, fetiš või needus?

Ärkasin täna hommikul uudisjärjekordsest tulistamisest mitme ohvriga.

Inimesed on šokeeritud (taas kord), nii et lohutame, et vähemalt sellest pole veel saanud uudiseid "ho-hum, meh". Kuid kui tihti peab see tragöödia juhtuma enne, kui austame ohvreid ja iseennast selle Ameerika sotsiaalse pahaloomulise kasvaja likvideerimisega?

Ma rändasin 26 aastat tagasi Ameerika Ühendriikidesse, kus mulle pakuti professionaalset võimalust. Olin vaimustuses kolimisest riiki, mis oli esindanud idealismi ja olnud miljonite sisserändajate tervitamise majakas. Olin ettevaatlik ka seetõttu, et Ameerika oli muutunud kurikuulsaks oma relvakultuuri, hõlpsasti kättesaadavate relvade ja laskemoona ning sagedaste tulistamiste ja tapmiste tõttu.

See oli ärritav, et minu esimesel siinviibimise nädalal toimus minu uues kodulinnas koolitulistamine ja pidin pidama etteantud loengut teemal “Vägivald Ameerikas”. Mõtlesin, kas see oli lihtsalt serendipity või pahaendeline sünkroonsus. Kiirelt edasi tänapäeva ja kui üldse, siis on relvavägivald selles riigis veelgi hullem. Kusagil mujal maailmas, välja arvatud lahinguväljad ja sõjapiirkonnad, pole riiki, kus oleks nii murettekitavalt palju tulirelvadest põhjustatud vigastusi ja surma.

Kuidas on võimalik, et sellel ainulaadsel riigil on oma kadestamisväärsete vabaduste ja saavutustega, avastustega teaduses, loovusega kunstis ja kirjades, suurepärase väljundi ja rikkusega, tähelepanuväärsete haridusasutuste ja rekordarvu Nobeli preemia laureaatidega relv põhjustas suremuse, mis on kaugeltki võrreldav teiste tsiviliseeritud riikidega?

Järgmine statistika on kehtiv ja kontrollitav, kuid peaaegu mõeldamatu: USA-s oli eelmisel aastal 35 000 relvaga seotud surmajuhtumit. Ameeriklased tapavad relvad kümme korda sagedamini kui inimesed kõigis teistes arenenud riikides. Ameerika relvaga seotud mõrvade määr on 25 korda kõrgem ja relvadega seotud enesetappude protsent 8 korda suurem kui üheski teises kõrge sissetulekuga riigis. USA-le kuulub pool kõigist relvadest maailmas, võrreldes teiste arenenud riikidega on stratosfääris tsiviilomandi määr.

Kurb öelda, meenutame värisedes koolide nimesid, mis olid viimase paari aasta jooksul massitulistamised: Sandy Hook; Columbine; Parkland; Virginia Tech; Saugus. . . Kas oli piisavalt? Võiksin hõlpsalt veel palju loetleda, kuid see oleks liiga raske südamega ülesanne.

Kas me pole midagi õppinud? Ma küsin sellepärast, et selle aasta 46 nädala jooksul on siin riigis juba toimunud 45 koolitulistamist ja 369 massitulistamist, kõigil on südantlõhestavad isiklikud ja perekondlikud lood.

Seega ei saa ma kogu elu aru saada, "Miks see juhtub ?!" ja "Miks ainult Ameerikas?"

Miks ...?

• Kas relvi on siin nii hõlpsasti saadaval?
• Kas poliitikud on nii vastumeelsed relvade kättesaadavuse / kättesaadavuse reguleerimise ja kontrollimise vastu?
• Kas riikliku laskuriliidu (NRA) käe all on nii palju seadusandjaid?
• Kas teine ​​parandus (mis võimaldab miilitsate relvastamist) on Ameerika psüühikas nii kinnistunud? (Sellegipoolest, miks mitte jätta see muudatusettepanek alles, kuid lisada määrused, et vältida relvade sattumist laste või vaimselt häiritud, vägivaldsete, rassistlike või muude ohtlike isikute kätte?)
• Kas poolautomaatseid või lahinguväljal olevaid relvi ostetakse ja müüakse avalikult ning need on igapäevakodanike valduses?
• Kas põhi-, kesk- ja keskkoolides ning kõrgkoolides peab olema aktiivne koolitus, et kaitsta saabuvat "järgmist tulistajat"? (See on vähem teadvust tõstev ja kaitsev kui hirmutav ja paanikat tekitav.)
• Kas arstidel, epidemioloogidel ja teistel teadlastel on keelatud föderaalselt rahastatud relvavägivalla uurimine, ehkki see on tõeline rahvatervise epideemia ja sotsiaalne tragöödia?

Psühhiaatrina võin julgelt öelda, et asi pole selles, et meil oleks siin rohkem vaimuhaigusi. Miks meil siis nii palju relvi ja laskureid on? Kas see on meie teise muudatusettepaneku toode? Meie metsiku lääne ajalugu? Kas see on meie individualismi kummardamine? Meie antipaatia valitsuse kontrolli ja määruste vastu?

Kui on tõsi, et relvad panevad mehi (tunduvalt rohkem kui naisi) tundma end turvalisemana, võimsamana või võib-olla virilamana, siis miks see kehtib ainult Ameerikas? Miks ei kehti see siis Inglismaal, Rootsis, Kanadas, Saksamaal, Iisraelis, Jaapanis, Hiinas, Prantsusmaal, Lõuna-Aafrikas või Austraalias meeste puhul?

Me ei saa ilmselgelt kõiki tulistamisi takistada, kuid on kindlaid tõendeid selle kohta, et saame nende traagiliste juhtumite arvu dramaatiliselt vähendada. Tulirelvade ranget reguleerimist kehtestanud riikides on toimunud märkimisväärne langus massi- ja üksikmõrvade ning relvade abil enesevigastamise ja perevägivalla juhtumite korral.

Kuid mitte Ameerikas.

"Ainult Ameerikas" öeldi varem imestuse ja aukartusega. USA on viimasel ajal mitmel põhjusel üha enam vastuolus varasemate liitlaste ja edumeelsete riikidega. Siinne laialdane ja kontrollimatu relvade kuritarvitamine on vaid üks paljudest meie riigi hiljutise käitumise alandavatest aspektidest. See meie kultuuri kahetsusväärne osa on oluliselt vähendanud meie viisakust ja kaastunnet ning kunagist inspireerivat juhtpositsiooni.

Kindlasti oleme sellest paremad.

Kodanikuna leian, et meie relvavägivalla olukord on õõvastav, mõeldamatu, amoraalne, ohtlik, kaitsetu ja mõistmatu. See on ka piinlik, häbiväärne, demoraliseeriv ja alandav.

Mis kõige tähtsam, meie ohjeldamatu relvavägivald on tarbetu ja välditav.